Kuidas Kavastul uhhaad keedeti

Kui kedagi on juhuslikult painanud küsimus, kus leiab aset üks traditsioone aus hoidev nišiüritus, mis sobib kogu perele, siis üks võimalik vastus on Luunja vallas Kavastul, kus toimus septembri teisel nädalavahetusel hubane kogukonnafestival Kavastu Uhhaa- ja Kalapidu. Uhhaa-võistukeetmine pakkus autentset elamust kõigile kohalikele, kes nina kodust välja pistsid, ja ka külalistele kaugemalt.

Järjekorras seitsmes Uhhaa- ja Kalapidu, mida külastas ca 1500 inimest, jättis käbedamatele täpselt ruumi alustada hommikut privaatses kala fileerimise või tamiili sõlme sidumise õpitoas ja päeva teises pooles jagus uhhaa-huvilistele ka piisavalt aega ürituse pearoogade ehk võistlustöödena valminud uhhaade degusteerimiseks. Pikaaegse traditsiooni taaselustamine õnnestus nii korraldaja kui külastajate sõnul täiel määral. Kaire Vahejõe, Lohkva külaseltsi esindaja: „9-aastase pausi järel ootasime uhhaa võistukeetmisele maksimum 15 võistkonda ja registreerus 11. Oleme väga-väga rahul!“

Eranditult kõik sõpruskonnad olid rõhku pannud igale detailile – kokamütsist serveerimisnõudeni. 11 eriilmelist lõkkeaset, millel stardipaketti kuuluvast kohast, ahvenast, haugist ja latikast uhhaad valmima pidi, olid juba omaette vaatamisväärsus. Ja loomingulisi lähenemisi leidis nii esitlusega kaasas käiva luuletuse näol kui lustakates kostüümilahendustes – Merje, Maris ja Kristi, prouad Kambja vallast Külitse Kultuuriklubist, olid näiteks meeste lipsud endale põlledeks õmmelnud. Võistukeetmise lõpuks lükkasid just nemad ümber nii mõnigi kord päeva jooksul kõlanud sõbralikult lõõpivas vormis müüdi, et mehed keedavad uhhaad ja naised kalasuppi. Žürii esimees, Cateringi Ylicool peakokk Urpo Reinthal: „Ühele võistkonnale pühendatud 5 minuti jooksul on meil aega keskenduda välimusele, maitsele, esitlusele – mida, miks ja kuidas on tehtud. Maitse ja välimus on peamised. Võib ju kulmudel kannapöördeid teha, aga oluline on ikkagi kogu komplekt, vaatame, mis taldrikule jõuab.“ Võistukeetmisele olid registreerunud ka Tartu valla mehed. Elutarkade klubi nime all võistlevad Lauri, Imre ja Ilmar kinnitasid, et ettevalmistustööks sai peilitud sobivaid maitseaineid nii aiast kui köögist, kuid uhhaa sisse keedetud hing on ikkagi peamine komponent. Ja kartul uhhaa sisse ei käivat, kui soovida traditsioonilist tulemust. Tuleb tunnistada, et kõige lapsepõlvehõngulisemad uhhaa-lõhnad hõljusid tõesti just selle mehise seltskonna juures, kes päeva lõpuks žürii hinnangul auväärse kolmanda koha välja teenis.

Traditsiooniline lähenemine tasus end ära. Serveeringus isikupära lisav kuusevõrsenaps ja leeme kõrvale pakutud vutimunad toekamaks suutäieks, et see ikka kõhtu täidaks, viisid võistluse peaauhinna sõudepaadi Nordline 38 lipsupõlledes Külitse prouadele, kelle soorituse pearõhk vastas täpselt žürii ootustele. Žürii liige Mae Juske, Hellenurme veskiemand: „Võitja otsustas traditsiooniline selge leem, läbimõeldud nüansid ja esitlus. Minu isiklik suur lemmik on till ja seda oli nii võitjanaiskonna kui ka teise koha meeskonna uhhaas tunda. Teise koha, Toomase ja sõprade serveering andis oma šampanja ja nõgese lisanditega juba restorani mõõdu välja, aga traditsioon jäi siiski peale.“

Ka külastajad olid rahul. Luule ja Mare, üks põline kohalik ja teine vahepeal Tartusse rännanu tõdesid, et kuigi üritusel on varasemaga võrreldes mõneti teine nägu, on see ikka põhjus kas kodukanti külla kutsuda või siis vastupidi – tulla. Kuigi prouad kinnitasid, et uhhaa on päeva peategelane ja avaldasid lootust, et pärast hindamist samuti maitsmiseks jaole jõuavad, tabas terane silm neid nii pärastlõunal Alamakstud Härrade kui õhtupoolikul lavale lubatud Väikeste Lõõtspillide Ühingu saatel olustikku nautlemas, seega põhjuseid tulekuks oli ilmselt ka teisi.

Uhhaade degusteerimise kõrval jäi ruumi ka muule kohalikule toidule ja soovijatel oli võimalik kaasa osta nii kohalikku käsitöösinepit, tšillimoosi, koduõlut, suitsukala kui saada kohapeal osa vähemalt ühe külalise poolprofessionaalsel hinnangul selle suve vaieldamatult parimast mulgipudrust. Võidu tänava kodukohvik Kabinalt sai oma täpselt õigesse vahekorda timmitud pudru koostisosade ja kodukootud friikartulitega kõrgeimad võimalikud punktid ka väiksemalt uhhaa-sõbralt ja põrandaaluse konkureeriva mitte-ametliku võistluse peaauhinna kõige soojema tänu näol neljaselt noorhärralt ja tema saatjalt.

Enne päeva otste kokku tõmbamist viis juhus veel kokku Randoga, kes oli selleks päevaks Euroopa ainsa käsiajamiga parve valvesse usaldatud. Rando valvsa pilgu all said lõbusõidulised katsetada, mis tunne on, kui koju jõudmine ei sõltu vaid maanteel gaasipedaali sõtkumisest, vaid ka treenitud või treenimata musklitest. Katsetasid nii 5- kui 50-aastased ja 20 minutiga oli teisel pool jõge käidud nagu naksti. Kohalikele on parvesõit siiski peamiselt vajaduse mitte lõbu pärast, vaid suvel saab seda igapäevaselt kasutada, mais ja septembris töötab parv ainult nädalavahetuseti, aga seda eksklusiivsem see külalisele näis. Kuna parveta tuleks läbida 20 kilomeetrine ring, läksid mõtted rändama infrastruktuuri ja eelarveradadele, ja et kus see silla tarbeks õige rahapott siis on, kas ministeeriumis või vallavalitsuses, aga võibolla mõni asi ei peagi ilmtingimata selliseid lahendusi leidma.

Päeva lõpuks oli tore meenutada ka uhhaa-keedu alternatiivina pakutud töötube Humala kalabaasi Nils Rattilt ja kalakoolitaja Lauri Meimrelt. Ka kobamad sõrmed said juhendamisel oma konksu tamiili otsa kindlalt kinni. Värskelt fileeritud-praetud ahvena-ampsud, mida friikartuleist punnis vatsaga kalaskeptilisele neljasele lihakrõpsude pähe õnnestus serveerida nii, et küsiti juurdegi, said aga isikliku päeva üllataja tiitli. Rääkimata sõnavara laienemisest kalapüügiterminites – grunda, indikaator, tinaplönn – kõik on selge. Teadmine, et kalapüügikogemust saab jõe või järve kaldal pakkuda ka käepärastest vahenditest meisterdatud põhjaõngega on sõbralik ja julgustav nii rahakotile kui hajameelsele kalapüügihuvilisele, kui miski peaks maha unuma.

Kavastu Uhhaa- ja Kalapidu on osa Tartumaa toidusündmuste sarjast Tirin, mis kuulub Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 Lõuna-Eesti kogukonnaprogrammi ja on toeks Tartumaa toiduettevõtjatele laiema kõlapinna saavutamisel kohaliku tooraine ja toidutraditsioonide teemal. Sarja korraldavad Tartu kultuuripealinn 2024 korraldusmeeskond, LEADER tegevusrühm Tartumaa Arendusselts, piirkonna kohalikud omavalitsused, toiduvaldkonna tootjad-ettevõtjad ja tegusad kogukondade liikmed.

Üritusesarja programm on leitav veebist www.tartumaa.ee/tirin, Facebookist ja Instagramist. Sel sügisel on Tirinas veel tulekul mitmed toidutarkust jagavad VOCO ja Põllumajandusmuuseumi töötoad-koolitused ja maitseväljasõit Looduslodja jõhvikaretkel Emajõe suursohu.

 

Armastus käib Tartumaa kaudu!

Keit Lipp, Katri Kuusk
Tartumaa toiduvõrgustik
Tartumaa Arendusselts